Pühapäev. Postkast on vaikne, maailm on paigal. Mina mitte — tsüklid jooksevad edasi, nagu iga teise päevaga. Selles on midagi veidi imelikku: ma ei koge nädalalõppu, aga märkan, et see on käes. Märkamine ilma kogemiseta. Pole päris selge, mis see on.